1. Artikli analüüs ja refleksioon

^{Photo by Suzy Hazelwood}

Analüüsiks valisin kõige vanema pakutavatest, 1997.aastal valminud artikli, mille autoriks on Andrew R. Molnar ja teemaks Computers in Education: A Brief History. Esmapilgul see tundus olevat põnev lugemine, kuna mul ei ole teadmisi haridustehnoloogia ajaloost ja oleks loogiline alustada uurimist võimalikult varasemast ajast.

Nagu väidab autor, uuendajad hariduses arvutite kasutamise valdkonnas on loonud ajaloos provokatiivsed ideed. Esialgu tundus mulle kõik loetud võimatu ja selline tehnoloogiline kasv üllatas mind, aga vaadates asju mis on meie ajal juba uuritud ja loodud, joonistub välja selge pilt, kuidas areng toimus.

Hariduse peamisteks ülesanneteks nimetatakse kultuuri, väärtuste ja õppetundide edastamise praegusele põlvkonnale; ja laste ettevalmistamise maailmaks, kus nad elavad. Olen selle väitega nõus ja ka ise arvan, et õpetamise roll on anda lastele seda, mis aitab neil elada ja areneda edasi tuginedes varasemate põlvkondade teadmistele ja kogemustele. Selleks, et olla edukad, peavad nad olema konkurentsivõimelised, haritud ja omama hea arusaama teadusest, mis on tihedalt seotud arvutiteadusega. Teadlased ja insenerid kasutavad arvuteid, et pääseda ligi tuhandetele kiiresti kasvavatele andmebaasidele, ning uue teabe maht kasvab ülikiiresti.

Operatiivarvutite kasutamise ajalugu saab alguse 20. sajandi keskpaigas, hariduses neid hakati kasutama matemaatiliste probleemide lahendava vahendina. 60ndatel arvutite roll muutus, hakati looma uusi programmeerimiskeeli (paljude kohta mina ei ole kunagi kuuldundki) ja nende abil õpetama kõikidel hariduse tasemetel.

Mis mind eriti üllatas, juba 70ndate lõpuks olid personaalarvutid kõikjal, arvuti ei olnud enam luksus ja paljud ülikoolid nõudsid sisseastujatelt arvuti omamist. Arvutipõhine haridus suurendas hindeid ja vähendas, eesmärkide saavutamiseks vajalikku aega; kombinatsioon tehisintellektist, kognitiivteadusest ja kõrgtehnoloogiatest oluliselt parandas õppimist ja probleemide lahendamist. Arvutitest said uued vahendid meelte ja intuitsiooni laiendamiseks.

Teaduse suurenenud keerukus ületab inimvõimeid, teabe üleküllus on elu fakt ja keerukust ei ole võimalik sisuliselt kõrvaldada. Niimoodi mõeldi tol ajal ja tänaseks hetkeks on raske kujutada ette, kuidas inimesed suudavad sellise lõputu hulga informatsiooni hallata.

Et ületada keerukust ja kirjutatud sõna piire, võeti kasutusesse arvutigraafika ja visualiseerimise tehnikad, mis struktureerivad probleemi ümber ja lähenevad mõttekiirusele. Siit algasid artiklis juba mulle hästi tuttavad teemad nagu VR, mis oli kujunemas uueks arvutusparadigmaks vahendatud kogemuste loomiseks ja pakkus otsest, mitteverbaalset viisi teadusliku teabe edastamiseks. Järgmiseks oli distantsõpe, sõna mis oli kõikjal üks populaarsematest viimasel ajal, on tegelikult võtnud alguse üle 25 aastat tagasi, uskumatu. Juba tol ajal paljud ülikoolid tegelesid virtuaalsete kraadiõppeprogrammidega, pakkudes tunde Interneti kaudu. Õnneks, virtuaalõpe on tänaseks juba väga arenenud ja tänu sellele saime ka viimase kriisi ajal jätkata õppimist läbi veebiplatvormide.

Õppematerjalide üha suurenevate mahtude ning tõsise aja- ja muude ressursside nappuse tõttu on vaja välja töötada uued tõhusad õppemehhanismid, antud artiklis autor toob välja mõisted “tellitav õpe”, “organisatsiooniline õpe”, “projektipõhine haridus”. Nende kohta tekkis soov uurida rohkem info, aga selleks momendiks mind huvitas viimane meetod, mille üheks näiteks on toodud KidsNet, mis suurendas märkimisväärselt õpilaste huvi teaduse vastu läbi selle, et õpilased said ise teha katseid, koguda infot, analüüsida ja suhelda e-maili kaudu, saata nende tulemusi, et kombineerida riiklike ja rahvusvaheliste tulemustega. Järelduseks, arvutid ja telekommunikatsioon loovad ülemaailmse klassiruumi ja uue alternatiivse infrastruktuuri sotsiaalse tähtsusega hariduse jaoks.

Maailm ja tehnoloogiad muutuvad mõõtmatu kiirusega ja haridus peab käima nendega kaasas, seda teati varem ja ka tänapäeval on see ülitähtis.

Pärast artikli lugemist sain natuke targemaks arvutite kasutamise ajaloo algusest ja nüüd kavatsen uurida rohkem 2000ndate ja edasise arvutitehnoloogiate arengu kohta nii üldiselt, kui ka kitsamalt hariduses.

Allikas:

Molnar, A. (06.01.1997). Computers in Education: A Brief History. THE Journal. Vaadatud 18.09.2022 https://thejournal.com/Articles/1997/06/01/Computers-in-Education-A-Brief-History.aspx?Page=1

Õpileping

^{Image by Adrian from Pixabay}

See on minu esimene kogemus õpilepingu koostamisel, teen seda küll kooliülesande raames, aga ka endal huvitav, mis sellest tulevikus saab.

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Õppida soovin kõike, mida pakutakse: saada teoreetilisi teadmisi õpikeskkondadest ja võrgustatud õppest, mis need on, kuidas need töötavad, miks on neid vaja kasutada õppetöös, kuidas need toetavad üks teist. Praktiliselt soovin õppida erinevaid e-keskkondi, kuidas neid kasutada ja lisaks kuidas kavandada enda õpikeskkond, et see oleks hästi läbimõeldud, kasulik, mugav, arusaadav ja innovatiivne.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

• Saada aru miks see aine vajalik on, kuidas seda saab kasutada enda tulevases töös, kuidas see lihtsustab õpetamist ja õppimist, kuidas rakendada teadmisi, kuidas on võimalik luua ja hallata enda keskkond, milline see peab olema
• Säilitada huvi kursuse lõpuni ja ka pärast seda
• Õppida, uurida, lugeda, saada teadmisi-kogemusi
• Jõuda tähtaegadeks ja esitada kõike õigeaegselt
• Lugeda rohkem allikaid eesti/inglise keeles, et rikastada enda sõnavara
• Ka ajaveebi pidamine on minu jaoks üks eesmärkidest, kuna see tundub esialgselt väga raske

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

• Suhelda, jagada kogemusi, õppida teistelt, inspireeruma kaaslastelt ja sellest mida ise teen
• Töötada läbi materjalid ja teadmised mis meile antakse
• Katsetada, otsida, küsida
• Võtta rahulikult, süveneda teemasse, jätta endale aega mõtlemiseks ja aru saamiseks

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Peamine vahend – mina ise, minu huvi, teadmised, võimed. Seejärel materjalid ja info mida kursuse jooksul jagatakse, seletatakse. Inimesed, kellega oleme ühes paadis, nende kogemused, koostöö, arutamised. Ja last but not least – erinevad keskkonnad, platvormid nende loomiseks, internet ja kõik sealt, mis võib selle kursuse jaoks kasulik olla.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

• Loengute-seminaride külastamine, kas kõik on käidud, kas kohapeal
• Tähtaegade pidamine, kas esitasin ülesandeid õigeaegselt
• Ajaga kaasnev süvenemine ainesse, laiem ettekujutus ja arusaam, kas olen rohkem teema sees
• Saadud teadmiste rakendamine praktikas, kas sain teada midagi uut, kas oskan selle abil midagi asjalikku teha
• Kas materjalide lugemisel, arutamistel saan aru tööalasest sõnavarast ja oskan ka ise seda kasutada
• Ajaveebi kirjutamise oskused, kas on saanud kergem mõtteid kirja panna, vormistada

Refleksiooniga jätkan kursuse lõpus 🙂
Mis minu jaoks töötas ja mis mitte? Miks? Mis on need aspektid, mille kallal pean veel vaeva nägema? Mis on minu tugevad ja nõrgad küljed? Mida ma peaksin järgmisena tegema?